Kakofooniline
Ärkasin täna varahommikul oma meele sügavatesse süvenditesse. Kõlav gong - “ kakofooniline ! ' Mis see on? Ma pole kindel, et olen seda sõna elus rohkem kui kaks korda kuulnud. Ja kui ma teaksin, mida see tähendas, siis ma kindlasti ei mäletanud kell 4 hommikul. “Siiski seisin seal duši all, üleliigne sosin. Küsimus? Vastus? Kuidas ma tean? Praegu siin istudes, üle kahe tunni hiljem, näen, kuidas graffiti minu sisaliku ajule laiali pritsis - kakofooniline … ”Muidugi võtsin aega GTS-i (Google, mis pask)! Vastus? „Karmide, ebakõlaliste helide segu kaasamine või tekitamine“. Küsimus? 'Mis on minu mõtte ahvi lobisemine?'
Küsis ja vastas! Vastas ja küsis!
Kodu kodus
Ma istun siin, mis on minu koduks kodus asuvas kodus. Oh jah, see on mõni Algus jama. Vaata, seal on see maja, see kodu, mida ma lootsin, nii kaua kui ma mäletan. Soovisin omaenda kodu juba kaugelt enne kohtumist oma mehega. Lapsena ihkasin lihtsuse ja stabiilsuse lubadust. Koduks helistamise koht - kogu eluks. Mitte investeering, mitte ajutine elukoht, vaid koht, kuhu saaksid tulla minu lapsed ja lapselapsepõlved ning otsida varjupaika, kaastunnet ja armastust. Ilma küsimuseta. Ilma ootuseta. Ilma kohtuotsuseta. Itsitamise ja kallistusega täidetud koht. Maiustused ja mängud. Valjud naljad ja vaiksed vestlused. See on minu jaoks kodu.
Aga siis on idee minu enda kohast. Kas me kõik ei vaja midagi omaette? Ruum meie omaks kutsumiseks, varjupaigaks või pühakojaks, kui soovite. Ainult minu jaoks eraldatud tuba. Üksinduse otsimise koht. Ei kao tüüp ära, kuigi see on risk, vaid selline, mis ümbritseb teid pehmes vaikuses. Vaikust tuleb õppida kõigepealt taluma, ujuma või uppuma mineviku, oleviku ja tuleviku mõtetesse ja tunnetesse. Sageli puudub põhjendus. Mürgise häbi kiiret rünnakut vallandavate tunnete kakofoonia. Lubades endale vabadust, ruumi ja aega, on minu sees tekkinud vaikus. Võime istuda minu mõtetes, kartmata hävingut. Ma ihkan tühjusenurkadest varjatud üksinduse vaikust. Võimalik, et leiate end lihtsalt aja ja ruumi tühjusest.
Roboti mentaliteet
Vaadake, see on tõdemus, et elamiseks pole vaja 'teha'. See kultuur! Millal me peatume? Kunagi. Tõesti. Mõtlen nüüd kõigele, mida varem tegin, ja olen lummatud sellest, mida praegu selgelt näen. Ma olin robot (olen siiani). Võin ausalt öelda, et 24 tunni jooksul ei raisanud ma kunagi minutit. Raisatud sotsiaalsete normide kujul, mis on. Ma ei istunud igal õhtul rohkem kui tund või kaks paigal ja isegi siis olin ma hõivatud sellega, mida ma selle asemel tegema peaksin.
Varjates alati oma mõtete eest, suunates kõik energiad probleemidele, mis pole otseselt minu enda omad. Ma uurin üle, mis oli, ja näen, et minu elu oli eepiline ülevaade eskapismist. Kui te sellest ei räägi, siis seda ei toimu. Kui sellel puudub silt, ei tohi seda olemas olla. Hush. Ära ütle. Ärge jagage. Alati töötab. Alati peidus. Meeletult põgenedes vaikuse heli eest. Üksilduse kuristiku täitmine algeliste ja naeruväärsete varandustega.
Ma ei otsi enam varjupaika teiste silmis. Noh, see pole tõsi, ma õpin seda mitte. Pean uskuma, et 40 aastat meisterlikkust nõuab lähtestamist ja väljaõpet võrdselt. Mõistus, keha ja hing, olen alati olnud inimestele meeldiv, saavutuste otsija, sildi jälitaja ja üldiselt üksik inimene. Ma ei saaks kunagi ette kirjutada separatismile ja enda rühmitamisele sotsiaalsete normide järgi. Kujutasin alati ette maailma, kus igaüks meist lihtsalt võiks olla. Vabastades vajaduse näha, peegeldada ja osutada erinevustele meie vahel. Selle asemel, et need erinevused omaks võtta ja üksteist armastada, mitte hoolimata neist, vaid nende pärast.
Tõeline põhi
Vaadake, minu inimestele meeldis harva see, mida ma võin olukorrast võtta, aga rohkem sellest, kuidas ma võiksin inimese või olukorra jätta. Varjupaiga otsimine teiste vajaduste järgi, meeleheitlikult meeldida. Paludes vastutasuks ainult väikseimat žetooni, sosinat, silmapilgutust või naeratust. Eelkõige oli see energiate äratundmine, teadmine, et on toimunud nihe. Kõik, mis oli vaba või tühi, oli täis täidetud ja täidise tegin mina. Minu uhkus on alati asetunud siinsamas, orjanduse jalamil. Jumala kingitus muutus tumedaks ning seda muutis ootus ja õigus. Nende ja minu omad. Kumbagi ei ela.
Koju naasmiseks nurgast keerates näen nüüd, et kõik need kodud on mind siia viinud. Kus on siin? Minu tõeline kodu. Minu tõeline põhi. Kodu leiame just magusa rahustava vaikuse hetkedel. Kodu on meie sees. Seeme, mis on istutatud vaikselt meie ema kõhus. Ikka vaikne hääl ärkas päästes. Parima sõbra sosin. Teadlik ja tervitatav kallistus. Kõigist suurimad aarded.
Nii, nagu mina seda näen, veedame kogu oma elu põgenedes iseenda eest. Nii kergesti ennast veenda, et võime olla õnnelikud, kui vaid pääseksime oma probleemidest. Aga kuidas sa põgened iseenda eest? Kuhu sa jooksed? Meie “mina” on elus ja surmas vältimatu. Paljud meist jälitavad tuimusest üksinduse kummitavat unistust, teised aga otsivad pyhapaika pettuses ja hajameelsuses. Kuid tuleb küsida: 'Kas me leiame selle kunagi?' 'Kas me kunagi põgeneme?' Ma ütlen ei!
Otsige varjupaika
Mida me siis tegema peame? Otsige varjupaika turvaliselt ja vaikselt, peidetud eemale koju, mille Jumal teile lõi. Sa oled kodus! 'Kodu on seal, kus on süda', seda nad ütlevad, ma olen seda kuulnud terve elu. Ma ei usu, et sain siiani aru, just sel hetkel. Kuidagi tõlgiti see fraas mulle alati järgmiselt: 'Kodu on seal, kus sa oled õnnelik' või 'Kodu on seal, kus on inimesed, keda armastad'. Kuid nüüd näen, et mõlemad sõltuvad minust, olles inimestele meeldiv, kelleks ma kõik vajasin (vähemalt seda ma uskusin).
Kõlava kellade ja sireenide orkestriga tean nüüd, et “kodul” pole midagi pistmist välise väljenduse ega aktsepteerimisega. Kodu on jumal! Kodu on seemnese lootus ja armastus. Kodu on see ruum südames, mille ma aastaid tagasi lukustasin. Kodu on ikka veel väike hääl, mis mulle kõrva sosistab. Kodu on väljapääsmatu. Kodu olen mina!
pildi autor Jason Rosewell
tsitaadid poisi purustamise kohta
