Elu võib tekitada ärevuse kõrval hirmu
Hirm, ärevus, pimedus, üksi, kõik need sõnad tekitavad paanikat. Mis on hirmust, mis on nii kripeldav? Ka hirm pole inimese ainulaadne emotsioon, loomad on dokumenteeritud, et nad saaksid hirmu kogeda. Hirm sunnib meid võitlema, põgenema või külmuma. Meid kui inimesi juhib mõnikord hirm, isegi igapäevases elus tunnustamata hirm. Ma tean, et olen kohati hirmude ori. Otsin väljapääsu, jättes hirmust uuesti alguse. Kas see on võimatu ülesanne? Võib-olla on, võib-olla ei ole, kuid ma tahan seda teada saada. Ma ei tee uue aasta lubadusi hirmu pärast. Mis siis, kui ma ebaõnnestun? Mis siis, kui resolutsioon pole tegelikult see, kuhu ma oma elus keskenduma pean? Mis juhtub, kui mul õnnestub resolutsioon lahendada ainult selleks, et teada saada, et see pole oluline? Ma tean küll, et mõned neist hirmudest ei ole ratsionaalsed, kuid kuidagi nõuan nende toitmist. Kas see on inimeseks olemise needus? Selle üle mõtiskledes mõeldakse mulle, et teatud hirm on tervislik ja normaalne. Ohutunne on sünnipärane instinkt, mille Jumal võib inimestele anda. On olnud lugematuid lugusid inimestest, kes ei lähe lennukile ega reisile, ja siis juhtub midagi traagilist ning neid säästetakse. Või isegi öösel ärganud ema ehmatas tundest, et tema vastsündinul on midagi valesti ainult selleks, et leida, et tegelikult on midagi valesti. Seda kaasasündinud instinkti võib vaadelda kui ilusat kingitust, mida omavad ainult inimesed. Peamine on siiski mitte lasta hirmul meie elu juhtida, ma kukun selles tohutult läbi.
Kui elu pole olnud kerge, saab ärevusest vana ustav sõber. Mitte sellist sõpra, nagu üks kavatseks olla, kuid ärevus on siiski olemas. Olen kohati oma ärevuse ori lihtsalt oma geneetika ja ka eluolude tõttu. Kas on normaalne, et nii palju ärevust on? Võib-olla mitte, mul pole selle vastu midagi, kuigi ärevus on minu elus järjekindel. Kui lasen sel minna, sukeldun kaosesse. Minu ärevus tuleneb paljudest asjadest minu elus. Üks, lapsena olin ma haige ja välja, mu vanemad, kes mind kogu südamest armastasid, tegid läbi palju lahinguid, mida abielupaarid teevad. Viib mind kartma, kui keegi mind ka täna karjub. Teismelisena arendati mind juba varases eas füüsiliselt, mis viis poiste ahistamiseni ja tüdrukute vihkamiseni. Siis saabuvad kollaažiaastad, esmakursus 15, rohkem nagu esmakursus 25. Mu tollased vanemad elasid välismaal ja olin Ohio ülikoolis. Mulle ei meeldinud kunagi kodust kaugel olla ja see oli tõesti väga kaugel.
Siis seksuaalne rünnak, mis raputas kogu mu maailma. Välisüliõpilane, kellega proovisin sõbraks saada, sest ta tundus olevat üksildane. Mu süda on kohati liiga suur, õppisin seda ülikooli ajal. Me kõik pidime kohtuma minu ühiselamus filmiõhtuks, ta tuli vara. Lukustas ukse enda selja taha, kui ta minu tuppa tuli. Ülejäänud oli kohutav. Kui ta lahkus, polnud mul aimugi, mida teha, läksin vannituppa, tulin siis tagasi ja istusin oma voodile. Siis jõudsid mu sõbrad minu ühiselamusse ja küsisid minult, mis viga on, ma tegin näo, nagu oleksin kõik korras. Ma ei suutnud isegi aru saada, mis just juhtus. Istusin seal jahmunud vaikuses, kui filmi mängiti, ma ei osanud isegi öelda, mis see film on. Ma lahkusin toast, kui film läks koridorist ühisruumi ja helistasin siis emale. Minu tollane isa oli paigutatud. Läksin siis politseijaoskonda ja pidin siis taluma politseinikke, küsitledes, kuidas ma mängin head, halba politseinikku. Paha politseinik ütles, et ma valetan, et see kõik välja mõelda, midagi ei juhtunud. Siis nad tegid mulle vägistamiskomplekti, see on kõige hullem alandus pärast juhtunut. Räägi ebaväärikatest traumaatilistest kogemustest. Tekkisid verevalumid ning sisemised ja välimised kriimustused, kuid üks politseinik ei uskunud mind ikkagi. Pärast päeva minu toas, mis ei läinud klassi, tuli minu vend, kes oli minu lähedal mitte kaugel kolledžis, ja aitas mul oma toa kokku pakkida, et saaksin uurimise ajal tema juures viibida. Kooli dekaan jõudis minu jaoks oma küsimusteni, tehes lõpuks järelduse, et võiksin koju naasta vanemate juurde ja seal oma kursused krediidi saamiseks lõpetada. Telefonikõne lõpus raputas mind viimane avaldus. Ta küsis, kas ma olen aus, ja rääkis oma vanematele juhtunust, vihjates, et ma olen kõik välja mõelnud. Ma olin kohkunud ja vastasin rahulikult, kuid kindlalt, et see, mida ma oma vanematele ütlen, on minu asi ja et võib-olla pidi ta otsima, kuidas olla korralik inimene. Telefoni vastuvõtjal maha lüües läksin politseijaoskonda. Politseid lasid mul allkirjastada paberi, milles öeldi, et nad saadavad välistudengi koju. Ma ei tea siiani, kas nad mind kunagi päriselt uskusid.
Liikudes täiskasvanute aastatesse, olin koos vanematega tagasi kodus Saksamaal, isa saabus sel ajal, kui koju jõudsin, sõjapiirkonda. Sain siis palju sõpru, kui läksin baasi kolledžisse, leides ilmselt oma niši elus. Sattusin välja käima ja lõbutsema igal öötunnil, kaotades silmist, mis elus oluline oli. Pidu peo järel, poiss poiss-sõbra järel kukkusin allamäge. Siis kohtusin ühel päeval 20-aastaselt oma nüüdse abikaasaga. Ta tuli kusagilt välja ja meie armastus tabas välku. Ta oli minu jaoks parim asi. Abiellusime kuu aega hiljem, kuid astusime siis abiellumise faasi.
Meie kolm esimest abieluaastat olid täis kohanemisi, käike, segadusi, raseduse katkemisi ja tutvusi. See oli paganama sõit. Need esimesed aastad, kus meie suhte loomisel on tänapäeval väga oluline, on tugev. Ta oli seal, et korjata purustatud tükke minust, pani nad kokku, armastades mind kõiki. Minu armastus tema vastu oli kõige tugevam emotsioon, mida olen tundnud. Seal oli enne mind iga päev mu parim sõber. Muidugi oli meil mõned põrgulised kaklused ja kohutavad kogemused, kuid ta oli seal, ta ei jätnud mind kunagi. Läbi minu pimedamate hetkede särasid tema silmad mind armastusega. Leidsin oma jõu tugevusest, mida ta pakkus. Ma tegin tema jaoks sama, jättes teda kunagi maha, hoidmata teda, uuendades tema vaimu. Laste kaotamine kujundas meid täiskasvanuks, see murdis meie südame ikka ja jälle. Armastus, mis meil üksteise vastu on, ja sügav mõistmine, mis meil on, on liim. Me ei saa kunagi ühesugused, kuid oleme alati koos.
Hirm on minu tervisevõitlustes olemas. Ei karda surra, sest mul pole seda karta. Kui suren, näen oma lapsi. Mis saab ilus päev. Taevas koos Issanda ja minu lastega. Siis varsti tuleb mu mees, me saame lõpuks olla täielik pere. Lõpuks on seal ka minu vanemad koos kõigi mu esivanematega. Seda ei tasu karta, seda on vaja igatseda. Hirm on see, mis juhtub, kui jätan maa varsti oma lähedaste hooleks? Ma kardan nende heaolu ja emotsionaalse tervise pärast. Ma kardan, et nad leinavad. Sellepärast teevad mu terviseprobleemid mind kartlikuks.
Hirmu kontrollimata jätmine on minu eesmärk. Ärevus võtab mind taga ajamise asemel tagaistme. Elu pole olnud minu jaoks kerge, kuid see on pakkunud mulle rõõmu leidmise oskust. Minu pere ja abikaasa on mind nii armastanud, kas on midagi suuremat kui see? Võtke minu nõu, otsige rõõmu oma elust, mõistke, et hirm ja ärevus on olemas, kuid laske neil varundada, astute juhtimist ette. [kontaktivorm-7 404 'Ei leitud']