Püha nädala valu, ülestõusmispühade hommikune rõõm.

'See on lõppenud,' ütles Jeesuse Kristuse enda kuulsad sõnad, kui ta suri inimkeha ristil. See aastaaeg paneb mind nende sõnade üle mõtisklema, kuna lihavõtted on kiiresti lähenemas. See on lõppenud, nende sõnade täielik lõplikkus jätab mind aukartusse. Inimkonna patud kuhjasid Jumala Poja selga. Uskumatu, et ta suutis võtta nii raske koorma, mille ükski teine ​​inimene ajaloos pole kunagi piisavalt tugev, et sellega hakkama saada.
Jeesus seisis silmitsi oma isaga, kes pööras talle selja, sest ta ei suutnud teda vaadata nii täis pattu, mis on tõrjumise ülim vorm. Istudes saan aru, et ka need, kes jumalasse ei usu, saavad ülestõusmispühade sõnumist palju kasu. Kunagi armastatud mees on nüüd põlu all ja teda julmalt ja alandatult ta suri aeglaselt pealtvaatajate silme all. Ta ei kaotanud kordagi oma tasakaalukust ja enesekontrolli, ta lihtsalt andestas ja võttis oma ebaõiglase karistuse. Mõtted, mis vilksatavad läbi minu mõtte, on minu südant võimas, see on tohutult tohutu. Ma ei sooviks seda saatust kunagi kellelegi, isegi mitte vaenlasele, kuid siin on lugu mehest, keda ma armastan, peksta seni, kuni ta viimase hingetõmbeni tõmbas.
Mitteusku peab tundma kaastunnet selle mehe suhtes, keda ma loodaksin. Ajaloos on tõestatud, et Jeesus kõndis mööda maad. Sest usklik ülestõusmispüha tuleb möirgama nagu lõvi põllul, rõõm köidab, Ta on ülestõusnud! Kuid enne seda rõõmu peame kõndima valu teed, just seda teed, mis viib meid ristini. Ilma selleta pole meil põhjust nii rõõmsad olla. Tagasi jaotise 'See on valmis' juurde, kas need sõnad ei pane teid veidi värisema?
Kui miski on lõplik, saame kergendatult hingata - see kursusetöö on valmis, õhtusöök on küps, magistrikraad on lõppenud. Nendel eluaegadel uputab meid kergendus. Kas siis, kui Jeesus need sõnad lausus, uputas teda kergendus? Tema ülesanne oli täidetud ja ta võttis edukalt maailma patud selga. Ma kujutaksin ette, et tema kergendatust ohkamine oli selline, mida mul pole võimalik mõista. Ta võttis pattu nii kõigilt sel päeval elavatelt kui ka kõigilt enne ja pärast, kes siin maal elavad. Üks mees, Jumala enda poeg, võttis kogu selle patu, makstes hinna, mida me kõik väärime maksma. Oleme inimesed, patustame iga päev ja väärime surma, kuid ta võttis selle koorma meilt, vabastades meid tõhusalt. See on võimas, see on armastus.
Kas minu elu peegeldab tohutut armastust, mida Kristus mulle sel päeval ristil näitas? See vaevab mind iga päev, eriti ülestõusmispühade ajal, sest mulle meenub risti tohutu suurus. Me kõik läbime oma igapäevase elu, mõned päevad on rohkem võitlus kui teised, kuid lõpuks on rahu olemas, miks peaks midagi kartma? Jumal on koos meiega ja kõnnib koos meiega hiiglaste ees, me pole kunagi üksi. Elus on hetki, mis ei tundu tõsi. Jumal saab käia koos meiega ja meie kõrval. Jumal juhatab meid, ta kannab meid isegi kohati. Jumal ei liigu, aga meie liigume. Ma tean oma elus, lubage mul parafraseerida vana hümni „mu süda on altid imestama“. Mul on vaja, et Jumal võtaks selle ja kinnitaks selle. Kui elu meid takistab, kipume Jumala ees tagasi tõmbuma, mõnikord isegi teda süüdistama.
Kuid ta suudab seda vastu võtta, isegi meie viha. Ma tean, et olen oma Jumala vastu viha läbi elanud. Ma küsin, miks ta võttis mu lapsed enne, kui ma sain nende pisikesi nägusid suudelda? Miks mul on see haigus, mis võtab mu keha? Miks mind ülikoolis seksuaalselt rünnati? Miks on mu elu ümbritsetud surmaga? Ma ei suuda kokku lugeda kordi, kui ma oma Jumala pärast oma valu karjusin, kuni ma väsisin. Mõnikord on mu viha pimestanud mind selle ees, et Jumal kandis mind nende aegade jooksul, kui ma poleks, siis ma ei oleks täna siin. Ta võttis mu peale ja viis mu leina teisele poole, et saaksin temaga uuesti täielikult silmitsi seista. Olen kaotanud oma elurõõmu kohati, kes pole seda teinud? Rõõm naaseb siis, kui pöördun tagasi risti juurde, selle juurde, kes ma olen.
Jumal on andnud mulle võime armastada teisi, jagada teistega rõõmu, kirjutada oma valust, et teisi selle kaudu aidata, ta on mind õnnistanud suure armastusega ja perekonnaga, mis ümbritseb mind armastuses. Jah, mul on olnud tohutu valu, kuid mul on olnud ka tohutu rõõm. Patt sisenes maailma, patt põhjustab valu, Jeesus aga keelas selle, et lubada rõõmu tulla. Minu patud tuleb tunnistada, sest ta maksis nende eest hinna, see on lõppenud.
Ülestõusmispühade nädal on minu jaoks emotsionaalne, mu süda valutab Jeesuse läbielatu pärast. Ma ei kannata vaadata ühtegi filmi, mis seda kujutab, see on nagu see, kui näeksin, kuidas mu isa aeglaselt tapetakse, kui pealtvaatajad talle sülitavad. Seda on liiga palju, mu süda valutab füüsiliselt, pisarad voolavad. Ma armastan seda meest, ta tegi seda minu, sinu, kõigi jaoks. Kas ta vääris niimoodi surma? Vastus on kindel Ei, ta oli patuta. See toob mind ülestõusmispühade hommikuni, ta on üles tõusnud, ta sai üle surmast, patust, tõrjumisest, isa saab nüüd talle otsa vaadata, see on puhas rõõm, see oli tõepoolest lõpetatud! Eelmise nädala valu on kadunud, vaid hommikust rõõmu. 'Jumal pole surnud, ta on elus, möirgab nagu LÕVI!' (Newsboys, Gods Not Dead, 2012). Lõpeta kuulamiseks, igas kallistuses on kuulda müristamist. Armastus on võidukas!