Depressioon: III maailmasõda või puksiir?

Nagu paljud depressiooniga inimesed teavad, on sellega elamine keeruline. Sul võib olla häid ja halbu päevi. Minu jaoks võib see mõnikord kesta nädalaid või kuid, enne kui ma depressioonist leevendust leian. See on alati selle haldamine, väikeste õnnelike hetkede nautimise õppimine ja mäletamine, et olete väärt võitlust. Eelmisel kevadel oli minu jaoks III maailmasõda võitluses oma depressiooni vastu. See kestis kuid ja ma leidsin leevendust alles pärast korduvaid enesetapukatseid. Viimasel ajal on see lihtsalt köievedu minu depressiooniga. Mõnel päeval olen õnnelik, samal ajal kui kaotan lihtsalt võitluse.

Igaüks kogeb depressiooni erinevalt, kuid need, kes mõnikord ei saa aru, kuidas see on. Lisage segusse ärevus ja saate segase kokteili, mis pole lihtsalt hea. Mulle meeldib joonistada. See hoiab mu meelt probleemidest eemal ja erutab mind vaatama, kui kaugele on minu kunst jõudnud. Kui teil on depressioon, on mõnikord pliiatsi kätte saamine vaev. Eelmisel laupäeva õhtul tõmbasin projekti, millega tegelesin, välja ainult selleks, et see varundada, olenemata sellest, kui palju ma proovisin, ei leidnud ma energiat, et seda pliiatsit kätte võtta. Pole ka mõtet ennast sundida seda tegema. Kui sunnite ennast midagi tegema, siis ei naudi te seda ... ja see rikub kogu eesmärgi, eks? Kui lisate ärevusse, soovite teha nii palju asju, kuid depressioon ei luba. Kaotasin lahinguga mõlemaga võitluse. Loobusin oma plaanidest, isegi vaatamata Frasier võiks mind aidata. Läksin magama kella 18-ks ja magasin terve öö otse.

On päevi, kus see lihtsalt ei aita depressiooniga võidelda. Ma läksin magama, mul oli hea nutt ja ma jäin magama. Vahel tuleb lihtsalt järele anda, lasta end nutta ja siis järgmisel päeval uuega alustada. Tegin just seda!

Ärkasin pühapäeval meelega päeva paremaks muuta. Ma ei kavatsenud lubada endal haletseda enesehaletsust, masendavaid mõtteid või pettumust. Tõusin tööle, et päevaga hakkama saada. Istusin kõnede vahel tööl oma lemmikraamatu juurde ja olin otsustanud koju minna ja oma joonistuse lõpule viia. Pärast seda, kui olin selle päev läbi teinud, ilma et oleks tahtnud kellegi peale karjuda, mis näib olevat tänapäeval tavapärane, tulin koju oma joonistamist lõpetama. See oli tulemus:

Eva LaRue, www.facebook.com/tiffanysartwork

On hämmastav, kuidas asjad võivad minna, kui depressioon mõneks ajaks kaob.

Olen möödunud nädala veetnud depressiooniga puksiiri. See on mind väga peksnud. Mul õnnestus veenda ennast, et keegi ei hooli minust, kui mulle tehti mitu meeldetuletust, et mind tõesti hoitakse. Just need väikesed meeldetuletused aitavad mul võitlust jätkata. Kirjutasin blogipostituse siis, kui hakkasin oma 'õnneliku raamatu' kohta blogi pidama. Ma lõin selle meelde tuletamaks, kui palju inimesed minust hoolivad. Kui depressioon tabab raskelt, on seda lihtne unustada. Kohtusin viimase nädala jooksul ühe oma lemmiku, mõjukaima professoriga. Ta andis mulle nõu, kuidas oma kunstiteoseid müüa, et koguda raha vabatahtliku reisi jaoks, mida ma ette võtan, kuid lihtsalt temaga vestlema istumine on alati olnud suurepärane meeldetuletus, et keegi hoolib piisavalt, et jõuda, jätkata sirutamist, aidata mulle ükskõik mis viisil on võimalik. Kui depressioon üritas nädala jooksul võita ja kui see laupäeval võitis, mõtlesin kogu aeg tagasi nii meie vestlusele kui ka asjadele, mille ma oma „õnnelikku raamatusse” kleepisin. Ma arvan, et just see aitas mul tõesti depressiooni leevendada magamise asemel enesevigastamise või enesetapule mõeldes. Igaüks vajab midagi ja keegi selline oma elus.

Miski, mis mind laupäeval vaevas, oli see, kui suurt mõju ma maailmale avaldan. Olen alati mõelnud, kui palju ma tegelikult blogimises, oma kunstis või lihtsalt sõbraks olemises olen. Kas ma olen tõesti oluline? Kas ma saan midagi muuta? Või saan ma lihtsalt lahenduse asemel probleemi osaks? Mõtteid tekitas miski, mis oli tõeliselt inspireeriv, kuid mu aju lihtsalt ei lasknud mul seda sellisena töödelda. Selle asemel otsustas ta ennast sellega võrrelda. See ei aita ennast kunagi kellegi ega millegagi võrrelda. See viib teid ainult mööda pimedaid teid, mis väänlevad ja pööravad, kuni te eksite. Kuid depressioon võitis kõrvale loogika.

Pärast uue algusega pühapäeva ärkamist hakkasin oma küsimustele kriitilisemalt mõtlema. Loomulikult ei peata ma blogimist. Mulle meeldib oma lugu jagada. See aitab mul asju töödelda ja loodan, et see aitab ka inimesi, kes seda loevad. Siiski tahan vaimse tervise teadlikkusega rohkem tegeleda. Ma võin kirjutada esseesid ja ajaveebe, kuni ma ei saa enam kirjutada, kuid kas see tõesti aitab inimesi? Kas see on tõesti vestluse alustamine? Tahaksin nii arvata. Siiski tahan teha rohkem. Ma lihtsalt ei tea mida. Niisiis olen ettepanekutele avatud.

Ärevuse ja depressiooniga üles kasvades olen juba varakult aru saanud, et sellest rääkida ei olnud ok. Kui teil oli depressioon, oli teil tõsiseid probleeme ja 9-aastane enesetappu üritades ei olnud normaalne. Õppisin seda villima. Tulemuseks on täiskasvanu, kes pole kindel, keda usaldada, kuidas end tunda ja kuidas neid tundeid töödelda. Olen praeguse terapeudiga tutvumisest kaugele jõudnud, kuid mul on veel tee minna. Olen tänulik, et hakkame ühiskonnana vaimse tervise arutamiseks avanema, kuid siiski on seal selline häbimärgistus, mis hoiab mõned inimesed vait. Soovin aidata inimestel ainult end avada. Kui mul oleks see abi suureks saades, arvan, et oleksin funktsionaalsem täiskasvanu. Võib-olla on see lihtsalt soovunelm.

Ma arvan, et seni, kuni ma sellest rohkem aru saan, jätkan enda tundmaõppimist ja joonistamist. Ma ei oska kirjeldada, kui täisväärtuslik on mul joonistamine. Mulle meeldis kunagi ka kirjutada. Siiski kipun avastama, et joonistan rohkem kui midagi muud. Peaksin ilmselt ütlema, et leian end rohkem kui keegi teine ​​Eva LaRue joonistamas. Mulle meeldib katsetada uusi joonistamistehnikaid, näiteks kasutada pintslit varjutamise hõlbustamiseks. Minu jaoks tekitab valmistoote nägemine tunde, et saavutan reaalsuses midagi oma elus, proovin töötada selle nimel, et läbi saada, säilitades samas mõistlikkuse, mis mul alles on.

Rõõmsama noodi lõpetuseks tweetiti mind Eva LaRue eelmisel nädalal Twitteris kõige uskumatum säuts minu viimase blogipostituse kohta, mis oli inspireeritud tema haavatavuse loengust. See ei oleks saanud mind õnnelikumaks teha.